MusiQue

Konsad.

2006-07-15T09:33:00.000+02:00

15.07.2006 Sun Dance Music Festival 2006
kes: EZ ROLLERS, MC TALI, GROOVERIDER jne
kus: Lauluväljak
palju: Eelmüügis 2-päeva pilet 150.-
lisainfo: http://www.sundancemusicfestival.com/
"""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""

15.07.2006 Plink-Plonk 2006
kes: Akira Inagawa (JAP), La Merika(UK), My Darling You (SWE), I Love Sarah (BEL), Ultrasport (FIN), Tribes of the City (LAT), Revolver (Karjala), Finish Me Off (EST), Tartu Popi ja Roki instituut (EST), Ans. Andur (EST), Röövel Ööbik (EST), Köök (EST), Les Diamants (EST), Nyrok City (EST)
kus: Tartu Lauluväljak
palju: 150.- mais, hiljem kallim
lisainfo: PLINK PLONK on oma olemuselt ökoterroristlik rühmitus, mis külvab oma seemneid igasse kivipeade mõranevasse prakku, et seal midagi kasvama hakkaks. Meie manifest on selge – aiandus pole elitaarne, vaid sellega võib tegelda igaüks. Muusikaga on samamoodi. Võim rahvale!

Klassikaline murufestival PLINK PLONK toimub 15. juulil 2006. Kaks lava ja hunnik esinejaid, nagu eelmisel aastal – seekord on artiste kaheksast riigist. Stiilide mõttes jällegi üsna kaos: on elektroonikat, metalit, kitarri-indit ja kõike, mis sinna vahepeale jääb.
"""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""
28.07.2006 Diletantide Avangard
kes: Opium Flirt
Mooses
Ans. Andur
Rumour Is News
Stella
Captain Rock Hard and Master Bates
Maikameikers
HRR + Vootele

+ Chillout ruum
Dj Dwoje
ja külalisesineja (praegu veel ei avalikusta)
kus: Kinomaja / Uus 3
palju: 75.- flayeriga odavam
""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""

Outsider Music.

2006-05-30T08:00:00.001+02:00

Nii. - See on teile, kes ehk meid veel loevad.

Ma ei tea kust alustada. Ehk lühikirjeldusega?
Outsider Music on fraas, mida ma tõlkida ei kavatsegi, sest, noh... ma ei oska eriti.
Selle muusika põhiline omadus on oskus kuuluda eikuskile.
Nii kõlaliselt, kui ka esitajate poolest.
Seda muusikat teevad muusikamaailma autsaiderid, kellest vahel kujunevad ja kes vahel on juba autsaiderid ka päris maailmas. Muusika on tihti täis kõlalisi ja sõnalisi ebatäpsusi, selles on tihti tavapärasest erinev ülesehitus.
Laulusõnad, kui neid on, on tavaliselt veidrad, vahel isegi absurdsed, ja tihti väga emotsionaalsed.
Tihti juhtub, et autsideritest muusikud elavad eraklikku elu ja neil puudub igasugune muusikuharidus, mis tihtipeale tähendab, et vähe sellest, et nad pole pilli õppinud, nad lihtsalt ei oska pilli mängida.
Autsiderite muusika saab kuulsaks(mida päriselt, nagu - juhtunud - polegi .) ) tavaliselt suusõnaliselt.
Väga harva, kui üldse, võib seda raadiost kuulda või näha mõnda videot mõnest telekanalist.
On vaid paar tüüpi, kes on sellise muusikaga üldse mingit reaalset tuntust saavutanud.
Nende seast peaks ära mainima vanematest Tiny Timi, kes laulis kuulsas hitis "I Got You Babe", iseendaga duetti ja uuemate tegijate seas Wesley Willise, kes sai kuulsaks p2p-failijagamise algpäevadel.

Willis(pilt) oli suur(pea 2m pikk ja 160 kg raske) skisofreenikust afroameeriklane Chicagost, kes suri 2003.a. 40-aastasena. Ta hakkas '89.aastal kuulma hääli, mida ta kutsus "deemonhäälteks". Neil häältel olevat olnud kummalised nimed, nagu näiteks - heartbreaker, nervewrecker, meansucker.
Peagi hakkas ta arvama(?), et rokkmuusika aitab tal nende häälte vastu võidelda, mistõttu ta hakkas kuulama ohtralt muusikat ja ise laulma.
Vabal ajal joonistas ta markeriga pilte Chicago linnapildist, milledest paljud lõpetasid ta plaadiümbriste peal.
1992.aastal kogus ta mõned muusikud Chicago alt.rock-skenest ja moodustas Hard Rock-bändi The Wesley Willis Fiasco, mis sai underground-muusikamaailmas kuulsaks lugudega "Jesus Is The Answer" ja "Casper, the Homosexual Friendly Ghost".
Kuigi vähesed võtsid teda tõsiselt, said tast haisu ninna American Recordsi nimelise plaadifirma inimesed, kes talle lepingut pakkusid. Nende all andis ta välja kaks stuudioplaati, samal ajal ise kogu aeg juurde lindistades ja tegi hulga tuure ning sattus esinema isegi Howard Stern Show'sse.
Üks Willise kommetest oli headbuttimine oma fännidega. Ta alustas sõnadega "Say Rock!" ja seejärel lõid nad fänniga pea kokku, seejärel tuli rida "Say Roll!", misjärel nad lõid uuesti pead kokku. See jätkus, kuni fänn andis alla.
Veel üks asi, millega ta kuulus oli, olid ta kommentaarid fännidele. Kord olevat ta ühele naisfännile soovitanud imemiseks räpast laamatüra. Samuti oli ta tuntud oma vihast narkootikumide vastu.
Willise mõju muusikale ja kultuurile pole suur, kuid on täiesti olemas.

Siit mõned näited :

Temast on dokfilm.
Tema bänd oli esindatud Chicago rock-skene dokfilmis, Out of The Loop!
Weebl & Bobi tegija on suur Willise fänn, mis võib ehk avalduda neist -
Merry Christmas.
Weebl - Poet.

"Winamp, It Really Whips the Llama's Ass!" - Teate kõik seda fraasi?
See fraas on inspireeritud Willise laulust "Whip The Llama's Ass".

Willise lugu "Rock and Roll MacDonald's'' oli kasutusel kurikuulsas dokfilmis "Super Size Me"
Willise elu ei olnud mingi meelakkumine, kuid ta suutis näidata, et ka teistsugused inimesed, kes teevad teistmoodi teistsugust muusikat, saavad ja võivad ka kuulsad olla.

Veel paar autsaideritest muusikut, kes võib ära mainida on Florence Foster Jenkins, Ameerika sopran, kes laulis lugusid väljapool oma heliulatust ja Eilert Pilarm, rootslasest Elvise-jäljendaja, kelle põhiline omadus oli Elvis Presley'ga igasugune sarnasuse või sarnaste omaduste(sealhulgas hääl) puudumine.

Üks bänd, kelle peaks kindlasti ära mainima on The Shaggs, pop-rock-girl power-bänd, kellel puudusid igasugused oskused nii laulmise, pillimängu, liiklumise ja mis siin salata, ka välimuse suhtes.Bänd on palju kordi hääletatud maailma halvimaks rock-bändiks. New York Times hääletas nad "parimaks halvimaks".
Tüdrukud tegid bändi vaid, kuna nende isale oli tema ema niimoodi ennustanud. Või noh, tegelikult nende isa pani bändi kokku. Tüdrukutel puudus igasugune meloodia-, harmoonia- ja rütmitunnetus.

Aaaa...
Ja nüüd maiuspalad.
Veel autsideritest muusikuid.
Syd Barrett, Pink Floydi asutaja, folk-psühhedeelia pioneer.
Roky Erickson, 13th Floor Elevators'i asutaja.
Harry Partch, ameerika helilooja, kes kirjutas muusikat vaid instrumentidele, mis ta ise oma helisüsteemide järgi ehitas.
Paljud peavad ka Ariel Pinki autsider-muusikuks, mis on täiesti mõistlik ja mingite piirideni tõsi.

Kas te teate Frank Zappat?
Aga Rhino Recordsit?
Aga "Wild Man" Fischerit?

Sünninimeks Lawrence Wayne Fischer, (6.November 1945) sai Wild Man kuulsaks sellega, et Frank Zappa poolt avastatuna andis ta välja esimese plaadi Rhino Recordsi all.
16-aastasena pandi ta hullarisse, sest ta ründas oma ema noaga. Peale väljasaamist chillis ta mööda LA-d mängides inimestele oma lugusid 10 sendi eest, kuni Zappa ta leidis.
Teda on seostatud Jim Morrisoni, Tom Waitsi, Janis Joplini ja paljude muude lauljatega, kes olevat talt inspiratsiooni saanud.
Rhino Recordsi all andis ta välja kolm plaati.
(Niipalju, et Rhino Records ehk ei kõla kohe tuttavana, kuid mõned artistid neilt tooksin küll välja.
Näiteks enda lemmikud - Louis Armstrong, Tim Buckley, William Burroughs, The Byrds, John Cale, Johnny Cash, Chicago, Alice Cooper, Elvis Costello, The Cure, The Darkness, Dead Can Dance, Deftones, Depeche Mode, DEVO, Doors, Echo And The Bunnymen, Erasure, Failure, Richard Hell, Metallica, Misfits, Morrissey, New Order, REM, Ramones, Frank Sinatra, They Might Be Giants, Tom Waits, Wilco, X)

Täienduseks:

365 Days - 365 Outsider Music lugu.Kõiki saab alla laadida, vist... Informatsioon on sitaks põhjalik.

2006.aasta seni /osa 1.

2006-05-08T12:07:00.000+02:00

The Streets - The Hardest Way To Make An Easy Living

Streets ehk Mike Skinner on üks kõige tuntumaid valgeid räppareid peale Eminemi.
Mussi hakkas tegema kui oli 15-aastane. "The Hardest Way..." on Streetsi kolmas stuudio-album. Võrreldes muude albumitega on suurim muutus see, et tavaliselt on Streets ikka rääkinud sellest, kui sitt ja/või raske on olla keskmise töölisklassi produkt. Ta on korduvalt seletanud, et ta noorus oli selline, et nende perel oli alati süüa, aga mitte iialgi polnud tal midagi päriselt teha. See plaat üldjoontes keskendub sellele, kui raske on olla kuulus. Plaat on väga mitmekülgne ja plaadil on mitmeid põnevaid nüansse.
Esimene lugu "Prangin' Out" on väga tuttava ja laheda biidiga. Kohati meenutab Eminemi "Stani", mulle vähemalt. "All Goes Out The Windowis" on enamus ajast rõhk laulul.Ma küll ei tea, kes lauluosa sisse laulis, aga kõlab kuradi hästi. "Two Nationsiga" on selline lugu, et kui Mike NYC's käis, siis ta kohtus P.Diddyga ja Diddy tahtis temaga oma "Biggie Duets" plaadile mingi asja teha. Mike pakkus talle "Two Nationsit", kuid seniteadmata põhjustel Diddy keeldus. Ma ei ütle, et see plaat on midagi uut või midagi muud.
Räppi on varem tehtud.Isegi gospel-lisadega(wink!wink!nudge!nudge!know what i mean?).
Ja ka valged mehed võivad seda teha.Mis jätab õhku ühe küsimuse, millele ma vastust tean:
Miks mulle Streets vahel täitsa meeldib? -Mockney!!
Proovige ära, sest Streets on ometigi müürimurdja valge-mehe-räppmuusikas.

***

Tool - 10 000 Days

Toolile mõeldes ei ole mul mingeid seoseid. Või noh, ei olnud, pigem.
Keegi ütles Tool ja mina mõtlesin, "Hooker With A Penis".
Kohati meenus mulle "Stinkfisti" video. Aga see oli ka kõik.
Nüüd peale selle plaadi kuulamist olen meeletult õnnelik, et Tool on olemas.
See plaat on kõige ehedam näide, et karm muusika ei pea olema rumal.
Kõlaliselt meenutab natukene mingeid vanemaid heavy metal- ja hard rock-bände.
Plaadil on kohati ambient-kõla, aga see käib paraku art-rockiga kaasas.
Lemmikosa plaadist on ilmselt "Wings for Marie(Part 1)" ja "10 000 Days(Wings Part 2)".
Taaskord ambient-kõla, kuid rusuvam ja süngem. Ambienti eesmärk on see, et ta on taustmuusika ükskõik millele, aga sedapuhku pole vist väga normaalne, et see muusika on nii mõjuv. Kuid see on väga hea. Esimene pool loost hakkab ennast koguma kerge kitarrega, samal ajal kui Maynard laulab midagi, mille sõnadest ma väga täpselt aru ei saa ja ma usun, et nii peabki. Väga mantralik. Lõpu poole kisub hetkeks kergeks metaliks ära. Nii umbes mõneks sekundiks. Kaheksateistkümneks, kui täpne olla. Teine pool algab nagu esimene lõppeb.
Kõlaliselt sarnane, kuid rohkem detaile. Löökriistad tulevad mängu. Ja heliefektid.
Lugu läheb kiiremaks ja karmimaks vokaali poolest, kuid instruMentaalne pool kogub ennast kauem. Teise osa viimase nelja minuti alguses hakkab see juba päris muusikat meenutama.
Ja siis tuleb hevi. .) Ja lõppeb nagu algas. Haige art-rock-nõiaring.
Kurb lugu. Annab lootust ja võtab selle ära.
Plaat on väga mitmekesine. Sitaks on lugusid, millega Maynard, kes Toolile lisaks ka A Perfect Circle'is häält teeb. Üldjoontes soovitan plaati kõigile, kellele meeldib...
Hmm, mis oleks nüüd õige coin-phrase...?
Aa! - Muusika! .)

***

Goo Goo Dolls - Let Love In

Goo Goo Dollsil olevat kusagil mingid punkjuured. Nende paar esimest plaati olevat olnud pungilik muss.
Ma olen nii kuulnud, kuid ma pole nende punkpoolt seni kuulnud ega näinud. Seni see on kurb. Soft-rock, mis koduperenaiste seas müüb ei ole pungiga võrreldav.
"Let Love In" ei ole halb plaat, mille peal oleks halva bändi halb muusika.See on tasemel bändi tasemel muusika, mis on tasemel plaadi peale topitud. See on siiski Dollsi 10.stuudioplaat. Aga kui nüüd mõelda, et miks on olemas bändid, kes teevad juba viiendat plaati järjest samasugust keskpärast soft-rocki, mis ei ole midagi uut juurde saanud... Ma ei tea.
See on plaat, mille eest ma keelduks maksmast, isegi kui mul oleks üüratu kogus raha, sest sellist muusikat teeb juba miljon+1 bändi ja noh, miks... Ainus asi plaadi peal, mis väärib kõrvade kikitamist on "Give A Little Bit", mis on originaalis Supertrampi lugu. Kui keegi teist Supertrampi teab ja ehk isegi seda lugu, siis see on meeldiv audio-komm. Kuid mitte piisav, et plaat teha tänapäeva tasemel adekvaatseks oma uudsuse poolest.

***

Red Hot Chili Peppers - Stadium Arcadium

Peppersi üheksas album.
Mis mul öelda on. Peppers on üks mu lapsepõlvebändidest.
Me oleme kõrvuti üles kasvanud.
Esimene Peppersi lugu, mida ma nägin oli "Give It Away". Ja nagu iga normaalne laps, olin kohe vaimustuses.
Peppers on minu silmis maailma kõige tegijam päris rock-bänd. Nad on meeletult arenenud ja ilmselgelt paremuse poole. "Stadium Arcadium" on nende mammutplaat, mis koosneb 28 loost, millede hulgas on kõigile juba meeldima hakanud ja tuttav "Dani California" .Selle lisaks on plaadil lugu "Especially In Michigan", millele kitarrisoolo mängis sisse Omar Rodriguez-Lopez, kes on kurikuulsa Mars Volta vasakukäeline kitarrist ja "Warlocks", mille klavinetiosa mängis sisse klahvpillimängija Billy Preston, pseudokuulus soul-muusik, kes on ainus muusik, kes on biitlite plaadiümbrisele oma nime kirja saanud, tehes nendega koos loo "Get Back".Peale eelpoolmainitute on plaat ühest äärest teiseni täis häid ja oma päraseid lugusid. Plaat räägib mitut erinevat moodi muusikast ja armastusest muusika vastu ja sellest, kuidas muusika on väga tugev vahend, et inimesi kokku tuua.
"Stadium Arcadium" on oma kõla poolest seni kõige vaheldusrikkam Peppersi plaat, sest ükski lugu ei tundu sama plaadi materjali kordavat. Plaati tehes oli meeste plaan selline, et iga lugu pidi olema erinevast Peppersi ajastust ja erineva Peppersi kõlaga. Ilus tervik. Kokkuvõtlik, kuid samas kuidagi lõplik. Ehk see on RHCP kummardus ja hüvastijätuplaat fännidele, sest sellised jutud liiguvad juba "By The Way" ajast.
Eks aeg äitab...

Gorillaz - Roadkill, The Mixtape.

2006-05-05T00:37:00.000+02:00

Eat Your Heart Out, Hendrik...
(Järgnev on suht üks-ühele tõlge, kuid siiski.)

Uskumatult haruldane Gorillaz'i mix-tape. Kuigi story on, et selle miksis kokku Russel Hobbs(suur animeeritud tegelinski)on selle reaalses maailmas kokku pannud Demon Days'i produtsent DJ Danger Mouse. Mõned plaadid mix-tape'iga jagati Kid Robot mänguasjapoodides
klientidele, kes ostsid Gorillaz'i action-figure'id.
Üks looke, mida saab kirjeldada vaid ca.22-minutilise hip-hop meistriteosena.
Idee oli siis, et Danger Mouse miksib vaid palasid artistidelt, kes on tegelenud millegagi Demon Days'i peal.
This thing is fantastic. <-- jätan ma tõlkimata.

Ja ausaltöeldes, see meeldib mullegi kohutavalt palju.

Gorillaz - Kids With Guns /w Dennis Hopper "Easy Rider" quote
Gorillaz - Feel Good Inc
Pharcyde - Passin Me By /w Gorillaz - Tomorrow Comes Today
Ike Turner - Trouble Up The Road / You Ain't The One
MF Doom - Curls
Gorillaz - Clint Eastwood
Martina Topley-Bird - Anything
Gorillaz - DARE
Gorillaz - O Green World
Danger Mouse and Jemini - Only One
Gorillaz - Dirty Harry /w De La Soul feat. Redman - Oooh
Gorillaz - Last Living Souls /w Dennis Hopper "Apocalypse Now" quote

Kellaaeg + Uudised. / Yes, It Is. .))))))

2006-05-03T12:17:00.000+02:00

kell 18.00 algab paljassaare rock fest.
olen ise kindlasti kohal, et kontserdi muljetest kirjutada.

Samas, vahepeal niipalju, et sitaks uusi ja häid plaate on välja tulnud.

Siin on teile väike nimekiri.Kui leiate mõne, millest tahate midagi teada, andke teada, muul juhul tuleb sellises järjekorras nagu tuleb ja hulk plaate jääb kritiseerimata.

Frank Black - Fast Raider Man - 2006

Godsmack - IV - 2006

Hoobastank - Every Man For Himself - 2006

Nightmares On Wax - In A Space Outta Sound - 2006

Pearl Jam - Pearl Jam -2006

Porno Breaks - 8 Girl Orgy EP - 2006

Zero 7 - The Garden - 2006

The Books - Music For A French Elevator - 2006

The Prodigy - Voodoo People PSYRMXEP - 2006

The Sound Of Animals Fighting - Lover, The Lord Has Left Us... - 2006

The Goo Goo Dolls - Let Love In - 2006

The Streets - The Hardest Way To Make An Easy Living - 2006

Tool - 10 000 Days - 2006

VA - Punk Goes 90's - 2006

Ja olen viimasel ajal leidnud hulga vanemaid plaate, milledest paljud on väga intrigeerivad.

Nagu näiteks :

VA - Ballet Mecanique

VA - Dada Et La Musique

YMCK - Family Music

Casiotone For The Painfully Alone - First Two Albums

Iggy Pop & The Stooges - Raw Power

MYLO - Destroy Rock'n'Roll

Pink Floyd - Piper At The Gates Of Dawn

Sun Ra - Disco 3000

Mike Patton - Adult Themes For Voice

Ja üks asi, mille ma kindlasti käsile võtan, on IDM'i sünd.
Ehk siis juttu tuleb lähemalt neljast plaadist ja ajaloost.
Plaadid on
Autechre - Incunabula,
Boards Of Canada - Music Has The Right To Children ja
Bola - Soup ja viimaseks Warp Records'i comp-disc
VA - Artificial Intelligence Vol.1.
Kindlasti satub jutu sisse ka AFX, nii et temast räägime ka.

Aa...
Mingi uus sait on - www.liveplasma.com
Näeb täitsa põnev välja, aga ma ei tea veel seda, mida see täpselt teeb.
V noh, mida seal teha saab.
Näed bändidevahelisi sidemeid?

13.05.2006 Paljassaare Rock Fest

2006-03-29T16:13:00.000+02:00

kes: DEAD NEXT DOOR (UK); SÕPRUSE PUIESTEE; RAUD-ANTS; ULTRAMELANHOOL; WHISPERING FOREST

kus: Paljassaare põik 14

palju: Tasuta!

lisainfo: AS TALLINNA VESI & HARD ROCK CLUB esitlevad:
Kevadine vabaõhufestival, millele eelneb päeva jooksul nö "lahtiste uste päev" Paljassaare reoveepuhastusjaamas - tutvustavad ekskursioonid, keskkonnateemalised loengud etc...

Holy Fuck, nagu!
Kõik kohale!!!

Many In 1.

2006-03-27T11:25:00.000+02:00

Caustic Window - Joyrex J5 EP(1992)
Hmm, huvitav kui paljud arvasid kohe ära, kellega on tegu.
Tegu on Richard D. James'i varasema tööga, mille ta andis välja ühe aliase all,
mida ta on kasutanud kokku viiel korral oma senise karjääri jooksul.
Kaks korda 1992.aastal, kui ta andis välja plaadid Joyrex J4 ja Joyrex J5.
1993.aastal, kui ta andis välja Joyrex J9.
Siis, 1998.aastal Compilation, mis koondas ilmunud Joyrexid enda alla.

Palju põnevam on lugu, mis tiirleb topeltvinüüli ümber, mille nimeks on CAT 023.
Seda plaati trükiti ainult prooviring.Otsustati teha neli koopiat.
Paraku plaat avalikku muusikamaailma ei jõudnud.Ei teata, miks...
Neljast koopiast on üks Richard D. James'i enda käes ja ülejäänud kolm on antud sõpradele.

Nojah, plaat ise on omapärane, kui mitte öelda veider.
Ep-l on neli lugu.
Esimeseks "Astroblaster", mis meenutab just seda vana AFX-it, mida me kõik teadjamad armastame. Eksperimentaal-tehno on see žanr, kuhu see lugu vist kuulub.
Teise loona "On the romance tip", millel on juba ambient'i meenutav kõla.Selline taustamuusika-lähedane tundmus on loos.
Kolmandana plaadi nimilugu.Hihii... Flanger on suht juust sound-effect.Minu meelest, vähemalt.
Samas pole mul aimugi, kui juust see oli '92.aastal.Lugu kõlab hästi, aga umbes esimese poole ulatuses on peaaegu täiesti monotoonne.Teatud muutused beat'is küll, kuid see on ka kõik.
Hiljem tuleb taas ambient'likum pool sisse, kuid sedapuhku keelpilli-sämpli näol.
Muidugi pole ma päris kindel, et see sämpel on, kuid see on hea oletus.
Ja viimase loona "R2-D2".Kuidagi midilik kurb algus.Beat teeb asja veidi paremaks.
Teate küll, mis häält R2-D2 tegi.Nii see lugu kõlab.Nagu R2-D2 oleks purjus ja laulaks.
Vahepeal saadab teda 8-käeline trummar elektroonilise drumkit'i taga, klimberdades samal ajal sünti.
Kõik lood EP-lt on erinevad.Kuid samas säilitavad teatud kõlalised seosed ja sarnasused.
Plaat on hea, selles pole kahtustki.
7.5P / 10P

Power Pill - Pac-Man(1992)
Taaskord, 1992.aasta elektrooniline muss ja taaskord Richard D. James.
Selle plaadi kohta pole mõtet pikalt nämmutada.
Plaadil on 5 erinevat versiooni loost nimega "Pac-Man", mis on siis Pac-Mani nimelisest mängust võetud sämplite segamine oma loop'ide ja asjadega.
Original Edit.
Ghost Mix.
Choci's Hi-Score Mix, mis on vokaalsem kui esimesed kaks varianti.
Siis Mickey Finn's Yum Yum Mix, mis on glitchym ja rohkem IDM, kui techno.
Ja lõpetuseks Original Full Version.
Kokkuvõtteks võin öelda, et plaadil mingit tegelikku musikaalset väärtust pole.
Mis muidugi ei tähenda, et ma ei soovitaks seda teile.
Soovitan-soovitan.Lihtsalt arvestage, et see on novelty-plaat.
Tantsupeole ärge seda kaasa tirige.
3P /10P
(arvestage, et madal skoor tähistab musikaalse poole puudumist)

2/1

2006-03-03T23:15:00.000+01:00

Eno Moebius Roedelius - After The Heat(1978)
Eno, nagu Brian Eno.
Ambient'i vaarisa Suurbritanniast.Roxy Music'u synth-man. .)
Mees, kes tegi Win95'e Start Up-meloodia.
Plaat on koostöö Eno ja Saksa electrojumalate e. siis Cluster'i vahel.
Sügav ja kergelt sünge.Oma ajast ees ja eksperimentaalne.
Muidugi, pigem plaadi taset langetav, mitte tõstev, on see fakt, et nii Eno ja Cluster tegutsevad üldjontes just ambient'i vallas.See eemaldab võimaluse, et sealt tuleks midagi ootamatut.
Esimene lugu "foreign affairs", on veidi liiga aeglane ja sellelt puudub see Kick, mis plaadi esimesel lool peaks olema/võiks olla.Jah, sel on küll see sissejuhatav maik, mis annab teada, et kohe läheb andmiseks(niivõrd-kuivõrd, sest noh, mis andmine vanas electro's ikka on.), kuid midagi jääb puudu.
"the belldog", ehk siis teine lugu, algab kuidagi jõululiselt.seejärel lööb ulmeline sound sisse ja maailmaga on jälle kõik korras.Lõpp on kergelt tüütu, kuid sulab ideaalselt sisse kolmanda loo algusega."Base Y Apex" on selle plaadi pärl.
Soe ja mahe, kuid kerkiv ja kahanev nagu hea jutt."Tzima N'Arki" on omapärane, kui mitte öelda imelik.Loo jaoks on kasutatud Eno vokaali.Tagurpidi.)Jätab mulje nagu keegi hull gregoriaani munk oleks hakkanud popmuusikat tegema.
Järgnev lugu - "Luftschloss" - on omamoodi ilus.Kurblik, klassikalise kõlaga klaveripala.Malbe ja nukker.Mõnel EMO-poisil tooks ehk isegi pisara silma.
"Oil" on väga kift lugu.Algab nagu mõni vana Bowie lugu, kuid palju aeglasemalt.Taustal kõlab platoonilist muusikaarmastust kuulutav sünt.
"Broken Head" on veidi Goth omadega, kuid mitte nii Goth, et halb olla.
Kujutage ette Marilyn Mansonit esinemas 70.-80.aastate kandis ja teda saadaks Genesis P.Orridge muudel instrumentidel.Midagi sellist.Veidi kiirendada ja mixida ja sellest saaks hea goota-disko lugu.)
"Light Arms" algab vääga nunnult, kuid lõpp vajub kuidagi tumedaks.Jääb varju või midagi sellist.
"The Shade" on eelviimane lugu plaadilt.Väga südamlik klahvpillipala.Algul klaveril ja lõpuks, kui hambad on ootamisest risti, tuleb tuttav sündisound sisse.
"old Land" on viimase loona väga sobiv.Lõpliku kõlaga.Tõuseb ja langeb, kuni lõpuni jõudes korduvalt jne...
Väga armas plaat üldkokkuvõttes.
Muidugi ambient'i seast leiab kindlasti paremat, kuid arvestades selle plaadi uuenduslikust ja seda, et sedasorti muusika sillutas tee enamikele tänapäeva elektro alaliikidele, on see plaat väärt rohkerm, kui esmapilgul(kuulamisel) tunduda võib.
Hmm, minus kui ambient'i mittekuulavas inimeses tekitas see plaat siiski küllaga tundeid.Ilmselt proovin seda plaati veel.) eniveis - 7/10.
aaa... ja veikene soovitus Brian Enole - kui sa tahad mingeid collab'e teha, siis vali inimesed, kes ei tee sama mussi, mida sina, Sest ausaltöelda oleks Eno üksindagi sellise plaadiga hakkama saanud.

Berlin - Pleasure Victim EP(1982)
Kes siis Berlin'i ei teaks.Kõik teavad seda lugu, kus mingi piff laulab "...take my breath away..." ja taustaks näitab Ameerika jet-fighterite homo-piloote.
Igastahes, PV EP on Berlin'i teine stuudiowärk.Peale esimese stuudioplaadi väljaandmist läks bänd mõneks ajaks lahku, kuid kaks aastat hiljem naases uues koosseisus ja täis POWER'it. .) Plaadi pealt sai kuulsaks lugu Sex(I'm a...), mis sai ameeriklaste kohalikus edetabelis 56.koha, mis oli isegi hea, arvestades, et tol hetkel oli Berlin veel vähetuntud.
Nojah, plaadistveidi - Berlin meenutab mitmeid 80.aastate new wave-bände.Kõige enam tuleb meelde Blondie, kellega neid 80-ndatel palju kõrvutati ja võrreldi.
Ainus vahe on see, et Berlin'i laulja Terri Nunnu laulab palju rahulikumalt ja südamest.Deborah Harry ehk Blondie laulja laulab veidi matslikumalt.Nagu punk-piffile kohane ja omane, noh.
See selleks...
Plaadil on kaheksa lugu, millede seas on mitu ilusat pala."Sex(i'm a...)" ja selle extended version on väga kenad.
Selline Moroder-liku kõlaga sünt, mis mulle vähemalt vääga hästi peale läheb.
Noh, võtab jala tatsuma.
Suu matsuma ja paneb kaasa laulma.

"Feel the fire, feel my love inside you it's so right
There's the sound and the smell of love in my mind
I'm a toy, come and play with me, say the word now
Wrap your legs around mine and ride me tonight
I'm a man - I'm a goddess
I'm a man - Well I'm a virgin
I'm a man - I'm a blue movie
I'm a man - I'm a bitch
I'm a man - I'm a geisha
I'm a man - I'm a little girl
And we make love together

Slip and slide in your wet delight, feel the blood flow
Not too fast, don't be slow, my love's in your hands

I'm a man - I'm a boy
I'm a man - Well I'm your mother
I'm a man - I'm a one night stand
I'm a man - Am I bi
I'm a man - I'm a slave
I'm a man - I'm a little girl
And we make love together

Skin to skin, tongue to oooh! Come on honey hold tight
Come inside, it's a passion play just for you
Let's get lost in that magic place all alone now
Drink your fill from my fountain of love, wet your lips

I'm a man - I'm a teaser
I'm a man - Well I'm a virgin
I'm a man - I'm a one night stand
I'm a man - I'm a drug
I'm a man - Well I'm your slave
I'm a man - I'm a dream divine
And we make love together

I'm a man - I'm a goddess
I'm a man - I'm a hooker
I'm a man - I'm a blue movie
I'm a man - I'm a slut
I'm a man - I'm a geisha
I'm a man - I'm babe
I'm a man - I'm a dream divine
And we make love together
And we'll make love forever "

nunnu, või mis.
veel üks lugu, mille peaks välja tooma on "the metro", mida on muude artistide seas esitanud ka nu-metal-kunnid System Of A Down, peale mida see lugu on kujunenud vääga populaarseks.
plaadil on väga lööki.Selline muusika, mida kuulata väljas või kodus üksi tšillidesdes, teate küll
.)
algusest lõpuni tugev produkt.
on kurb, et Berlin on nii vähe tunnustust saanud.

see on küll KKK(korduma kippuv kraam), kuid see ei vähenda selle plaadi headust.

aa... ja kui keegi saab selle plaadi kätte kusagilt, siis kuulake ka lugu "the masquerade", mille bassline on nii nunnu.see plaat on tõesti kuulamist väärt ja kui mõnel inimesel on kodus see vinüülil ehk(teatavasti on berlin'i eestis vinüülil vähekene levinud) siis andke teada.)

The Human League

2006-03-03T23:13:00.000+01:00

hmm, imelik, et ma polnud varem Human League'i peale sattunud.
tähendab, jah, ma olin seda kuulnud küll - "don't you want me?" on selline klassikaline cheesy synthpop'i valdkonna lugu, mis on paljudel olemas.
kuid millalgi hiljem ma sattusin mingi terve plaadi peale - a la - "Best of...! vms.
täiesti lõpp kui hea muss, nagu.
see bänd on muide ilgelt innovatiivne juba seetõttu, et rajas tee selliste tüüpide nagu nt. Gary Numan'i, David Bowie ja ka Marilyn Manson'i tänasema mussi(elektroonilisema, vähem metal'i noh.) jaoks.

"The name "Human League" derived from the game Starforce: Alpha Centauri, which was the second professional published science fiction wargame, by SPI. In the game, the Human League arose in 2415 A.D., and was a frontier-oriented society that desired more independence from Earth and the terraforming of systems not naturally habitable."

'85.a sai üks tollaseid bändi juhtfiguure, Phil Oakey, võimaluse teha koostööd Giorgio Moroder'iga, kes juhuslikult oli üks tema iidoleid.(huvitav, miks ,))
sealt tuligi siis "(together in) electric dreams",
mis oli pea samanimelise filmi OST põhilugu. :)

igastahes, kui teid huvitab 80-ndate synthpop, eriti juustuse Roland 100-ga(no vaadake vaid, kui nunnu see on.) ja ilgelt tobedate, kuid huvitavate laulusõnadega -
synthpop, mida viljelevad isikud on mõjutanud rohkem artiste, kui meie v nemad ette kujutavad -
synthpop, millele on oma osa andnud ka suur Giorgio Moroder -
siis kuulake jumala eest Human League'i.
.)))
***************************************************
The Human League - Electric Dreams

I only knew you for a while
I never saw your smile
’til it was time to go
Time to go away (time to go away)
Sometimes it’s hard to recognise
Love comes as a surprise
And it’s too late
It’s just too late to stay
Too late to stay

We`ll always be together
However far it seems
(love never ends)
We`ll always be together
Together in electric dreams

Because the friendship that you gave
Has taught me to be brave
No matter where I go
i`ll never find a better prize
(find a better prize)
Though you’re miles and miles away
I see you every day
I don’t have to try
I just close my eyes
I close my eyes

We’ll always be together
However far it seems
(love never ends)
We’ll always be together
Together in electric dreams

The Doors - The Doors

2006-03-03T23:08:00.000+01:00

Oma '67.aasta debüütalbumiga lendas The Doors muusikamaailmast otse läbi ja edasi ja seejärel taevasse ja püsis seal särava tähena aastaid.Muidugi, nad on seal ka praegu, kuid Jim Morrison'i surmaga kaasnes ka poodiumikoha kaotus.
See selleks...

Kogu '66.aasta tuuritas Doors mööda USA-t ja lubas kontsertidel fännidele head plaati.Ja seda nad tegid.Hoolimata sellest, kas Morrison köhis välja lugusid või poolkõneles-luuletas-karjus, õhkas temast nii sügavat seksikat sensuaalsust ja samas ka nõrgus tast oh-so-necessary paha poisi imagot, et igal lool oli justkui oma lugu rääkida ja Morrison oli justkui vastumeelne, kuid leplik jutuvestja.
Teatavasti ei meeldinud talle stuudios väga töötada, sest puudus esinemisvõimalus.
Uhh, milline mees.

Album on tervikuna väga lööv.Kergelt olekus peaga saab albumi ühe hooga ära kuulata, ilma et koidaks, et lugu muutus.Lood nimelt on küll vägagi erinevad, kuid oskajale kuulajale tunduvad nad kokku sulavat.The Doors lõi muusikamaailma uue ettekujutluse eriti khuulist roki-jazzi-bluesi segust, mida me oleme õppinud armastama nagu seda õppisid armastama meie vanemad omal ajal.Kutsugem seda HAPPEROKIKS.)

Break On Through karmidest rokisaundidest kuni Soul Kitcheni funky'de sündikäikudeni ja sealt edasi End Of The Night'i uinutava melanhooliani ja tagasi Alabama Song'i nunnu rütmini ja lõpetuseks The End'i kaootilisus ja anarhistlik surev ja surnuist ülestõusev kulg.

Visuaalne(mentaalne visuaalsus) pool on väga sobiv.Ilma Manzareki(klahvpillid), Densmore'i(löökpillid) ja Kriegerita(kitarre) ei oleks Doors olnud üldsegi see jumaluste kogum, mis nad olid.
Nad oskasid ja oskavad oma instrumentidega maalida meie ajudesse pilte maailmast nagu nemad, ja mis olulisem - Jim, seda nägid.
Minule kütab The End'i kuulates näiteks silmade ette pildi Morrisonist laval - higine, väsinud, õnnelik, karjuv, iseennast katki drooginud ja muidugi nahkpükstes.

Albumil on algus, keskpaik ja lõpp, nagu heal raamatul.
The Doors - The Doors - 1967
Kõik on seda kindlasti kuulanud, kuid kuulake siis kindlasti veel. : D

Coming Soon.

2006-03-02T01:34:00.000+01:00

Nonii.
Ma ei usu, et keegi Musique'i tegelikult nagu loeks vms.
(juhul kui, siis andke ikka märku ka, sest ma saan siis rahulikult magada.)
aga peagi on tulekul minu poolt siis mõned asjad.
homme ehk juba saate The Flaming Lips'i plaadi review.
ja järgmine post peale seda on selline teistmoodi.
nagu ajalehe-review.

seal siis käsitlen:

Beta Band - The Best Of
AFX - Chosen Lords
VA - Cherrystones/Hidden Charms
VA - Clap Your Hands! Stomp Your Feet!
Dain Bramage - i Scream, Not Coming Down
i'm from barcelona - Sing EP
jack's mannequin - everything in transit
man man - six demon bag
VA - Merzbow - Amlux Rebuilt, Reused, Recycled
Nick Cave - Constant Craving
NIN - Definitive Collection
NIN - Before NIN
Placebo - Acoustic
Polysics - Now Is The Time
VA - Early Dutch Electro
SONIS - Cosmo
VA - Strange Life Records
OhGr - Sunnypsyop
Sunset Rubdown - Shut Up, I'm Dreaming
Devin Townsend Band - Synchestra
Fiery Furnaces - Bitter Tea
German Art Students - Name Droppers
VA - Dance Now! Dance Classics
Venetian Snares - Meathole
Venetian Snares - Rossz Csillag Allat Született

olge ootel.
mul on 24.märts sünnipäev, ma tahan enne seda mäele saada.

Arctic Monkeys - Live In Paradiso

2006-02-02T02:20:00.000+01:00

Nonii.
Kui te AM-i ei tea, siis te olete enamikes Euroopa riikides ametlikult retard.
Hihii.

Sheffieldist pärit bänd alustas väikeste kontsertidega, kus nad jagasid ise oma demosid inimestele tasuta(?), misjärel neid hakati internetis levitama ja nii see algas...
Mainiks niipalju, et nende debüütplaat "Whatever People Say I Am, That's What I'm Not"
anti välja 23.jaanuaril ja on nüüdseks müünud 360 000 eksemplari(29.jaanuari seisuga).
Mis on midagi, mida pole nähtud peale biitleid.
Need numbrid, siis, et asi selge oleks.

Võib ka öelda, et nende esikplaadilt on kaks lugu "I Bet You Look Good On The Dancefloor" ja "When The Sun Goes Down" saanud järgemööda Briti singliedetabelis esimesele kohale.
Veel üks asi, mida enamik artiste/bände/superstaare pole suutnud teha.

Ja Jarvis Cocker, samuti Sheffieldist, on AM-ist väga vaimustuses.
Bändi solist ja toetav kitarrist Alex Turner, kuulutati NME poolt maailma kõige khuulimaks inimeseks. .)
Bändilt on väljas kaks videot ja veel tulekul ja neid on võimalik ilmselt kohata igal korralikumal Euroopa muusikafestivalil alates kevadest.

Jätkaks ehk sellega, et ma ei valinud arvustuseks meelega stuudioalbumit.
Valisin hoopis juba legendaarse! Paradiso kontserdi, 11.novembrist, kus nad suutsid oma esimesele
Mandri-Euroopa konsale meelitada 400 inimest - mis taaskord on väga kõva tegu.

Neile, kes ei tea, oskan niipalju öelda, et Paradiso-nimeline rokiklubi asub Hollandis, Amsterdamis.
Seal on oma kontserte andnud Animal Collective, Nirvana, Sigur Ros, Spinvis, Stufjan Stevens jpt.

Back to the subject at hand...

Miks konsa?
Sest plaat iseenesest on juba nii hea, et ma ei suudaks midagi halba öelda, kuid peaks ju ka.
Live's on võimalik midagigi halba ehk leida.

Lindistus on soundboard e. siis väga korraliku kvaliteediga.

11 lugu.

01. Intro. Klikkige, kui tahate sõnu lugeda. Need on väga kenad ja khuulid.
02. A View From The Afternoon.
Väga upbeat.Nunnu aksent.Punk-popilik.Lüüriline.Jalg hakkas 20 sekundi peal tatsuma.
03. I Bet You Look Good On The Dancefloor.
Rhythm.Trummid on kaasahaaravad.Sõnad on head.Riim on geniaalne.Taustvokaal on kena ja sobivalt Garage kõlaga.Refrään jääb kergesti meelde.Laulja hääl tundub esialgu nõrk, kuid ei.Üldse mitte.Väga sobiv hääl.Pungilik ülesehitus.
04. Fake Tales Of San Francisco.
Kena laul.Hea refrään.Ma kujutan ette, kuidas inimesed kaasa laulavad ja taustalauljate ajal ulatab Alex mikri rahva sekka.Sõnad on tabavad.Lugu on rohkem rokilik.Vähem käre.
05. Still Take You Home.
Trummari andekus lööb kohe välja.Jälle pungilik.Kogu bänd laulab, noh.Teate küll.Armas laul.
Naiivne sisu ja sõnum.Mingi vana The Jam'i lugu tuleb meelde.
06. Dancing Shoes.
Sellise loonimega oodatav rütmikus ei jää tulemata.Täitsa tajutav tantsulugu on.Moshiks isegi hetkel, kui kell poleks nii vähe/palju.See meenutas mingile briti fännile Libertines'i lugu mingit.
Siis talle selgus, et see polnud Libertines ja ta hakas AM-i fännklubi vedama.Seda võrdlust on palju tehtud, kuid mina seda ei näe. AM ja The Libertines, ma mõtlen.
07. Ritz To The Rubble.
Väga hea.Ma saan aru, miks neid mingites räppmõjutustes süüdistatud on.Uhh, kui funky bass on sees.Väga armas looke.Sõnad jäävad sogaseks.Kuid see pole probleem.Pole hullu, minu meelest.Ohh, kuid vahepeal on mingid geniaalsed read.
08. Sun Goes Down.
See on vist see ballaadilikum lugu.Algus meenutab mingipärast segaverelist Gorillaz/Streets bändi.Kena lugu.Ilusad sõnad.Kick tuleb ka sisse täitsa.Ahh-ahh-ahh-ahh.!!! AARGGGH!
When The Sun Goes Down...
09.Perhaps Vampires Is A Bit Strong.
Veits diip lugu isegi.Aga mitte selle pretentious piirini, kus bändid teevad diipi mussi, sest see on moes, aga pigem selline tõsine diiplus.All Your Stories Are Stale.Veits grungem kui seni.
Väga julge bänd, vahepeal on mingi tribal-kõlaga trummisoolo/instrumentaalkoht/vms.
Aga väga sobiv.Tekitab ootusärevust, et mis edasi saab.Kuidas laul lõppeb?
Whoa, lõpuni läheb sitaks aega.Ja on pikk instrumentaal, mis kõlab hästi, aga jätab loo lõppu veits igava maigu.(hahaa, ma ütsin, et live's paha leian.)
10. Mardy Bum.
Kõlab kurvalt.Aga tuttavalt.Meenutab mingit teist lugu.Eesti lugu.Aga sõnad on geniaalsemad.
Veits aeglasem.Kui seni.Aga kogub vahepeal hoo ülesse jälle ja kõlab taas kuradi hästi.Hea sõnum.kas argumentative on sõna? on küll.
11. A Certain Romance.
Väga tempokas ja kiire kõlaga lugu.Speed-metal'i kõlaga, aga riffid ja trummid on veits teistsugused.ja siis saab algus läbi ja meloodia muutub täielikult.ja siis tuleb niuksuv kohake.Väga kena looke.Ballaadilik.ja jääbki ballaadiks.Sellisel britpop-rock-punk moel.ja kahjuks v õnneks on AM juba POPmuss. popmuusika.Populaarmuusika.uhh.
Algus on siiski sitaks petlik. ,)

Igastahes, hea on leida bändi, kes on hea nii live's kui ka stuudios.
kuulake live'e ja kuulake stuudioalbumit.
Kui mul raha oleks, ma nt. ostaks selle.
päris ausalt.
chekkige kodukat, sealt saab mussi küll.

ja kui te veel pole neid kuulama hakkanud, siis nüüd on viimane aeg.
it's the new thing, everyone's doing it.

Placebo - Meds - 2006

2006-01-25T15:28:00.000+01:00

Hm-hm-hmm.
Placebo uue plaadi kohta liikus igasugu jutte juba eelmise aasta algusest saati.
Näiteks - plaat koosneb viieteistkümnest loost ja kaasa löövad mitmed teised muusikatähed.
Nojah, läks nagu läks.
Placebo 5.album sai endale juba idee-vormis nimeks MEDS e. ravimid.
Ja selle ametlik väljaandmisaeg peaks olema 13.märts.
Bändi kohta, kes on tegutsenud juba 11-12 aastat, on Placebo läinud aina paremaks ja haaranud enda muusikasse aina rohkem ja rohkem uusi žanreid.

Advance(umbes nagu eelesilinastus, kuid illegaalne) koosneb 13-st loost.
Kaasa löövad Michael Stipe ja The Kills'i naispool VV ehk Alison.
Plaat pidi bändi enda sõnade kohaselt olema rohkem rokilik ja kitarrist sõltuv.
Lugude järjekord on ideaalselt läbi viidud.

"Meds" on avaloona alguses kuidagi nõrga muljega.
Sisu on samas hea ja see lugu tõesti toetub üldjoontes kitarrile.Naisvokaal on väga hea ja mõjuv lisa.
Hmphh - lugu meenutab veidi "Special K'd", kuna on samuti drug-themed.samas, lugu on väga mitmekülgne, nii et toob väga mitmed teised Placebo lood meelde.
ja noh, kui Molko karjuma hakkab, siis tajub, kui tugev hääl tal on.
üldjoontes väga ilus ja kurb vägagi Placebolik laul.

"Infra-Red" on haige lugu.
Algul ei saa täpselt aru, millest see räägib ja see ei too mingeid emotsioone esile, kuid peale mõningaid ridu ja sekundeid annab tunda, kui EMO lugu see on.
Ma ei kujuta ette, mida Molko läbi elas, et sellise loo kirjutas(juhul kui tema selle kirjutas, ega mina tegelikult täpselt ei tea).Lool on mõnus power sees.aga selline kõrvaklappidega leitav power, mitte päris avatud power.

"Drag" on suht tüüpiline suhtelugu. Placebolikult, muidugi.
et mina olen jobu ja sina oled hea.Kuid lugu säilitab teatud kriitilise alatooni.
siira, kuid kriitilise sesthoolimata.Sõnad on naiivselt armsad.paar armsat motiivi jäävad väga hästi kohe meelde.Lugu kõlab nagu glämmitud variant mingist Nirvana loost.

"Space Monkey" on üks neist Placebo lugudest, mille headust ei oska puht nime pärast oodata.
ehk see ongi Placebo võlu - paar sellist tobedat loonime, mille taga peitub hea lüürika ja ideaalne meloodia? mina ei hea. lugu on taaskord dramaatiline ja EMO. Molko oskab laulda väga erinevat moodi, vastavalt olukorrale ja see oskus on väga teretulnud.lool on ainult see halb külg, et lugu seisab ja keerleb ühe jupi ümber.lool oleks justkui ainult keskpaik ja lõpp.algust nagu polekski.

"Follow the cops back Home" paneb kohe esimeste nootide ajal tajuma, et see on kurb lugu.
algul meenub hetkeks "holocaust". veidi hiljem meenub korraks "protege moi", kuid esimeste sõnade ajal taipab, et see on täitsa originaalne ja iseseisev lugu.kuid kas hea???
nonii, Placebo ja poliitiline. kas läheb läbi? - - - Jah, läheb küll.
Minule mõjus see lugu hästi. paneb mõtlema asjadele. veidi aeglane. sellise sisuga loole saaks veidi funki ja punki juurde panna. kuid see pole nõue.lõpp ja algus on väga placebolikult ilusad.

"Post Blue". Aargh , Linkin Park.Miks mulle Linkin Park meenus kohe?
ma ei tea.see metalne sündikõmin? ehk tõesti.
Sisu on hea, aga siiski see sünt tekitab esialgu hirmu ja okserefleksi.
kuid peale seda kui Molko ütleb - It's in the special way we fuck, muutub lugu omaks.
täitsa ok lugu.Selline EMOkas. ja veidi rohkem EMO kui muud lood seni.
siin on ka kerge drug-reference muidugi.väga teretulnud nu-metal kõla, mis on Placeboni jõudnud.ei-ei-ei, mitte nu-metal. midagi veidi muud.

"Because I Want You" alkoholism-EMO-suhe-üksindus.
ilus lugu ja sõnad on geniaalsed. see on selline lugu, mille saatel võib nt 13-aastaselt mingil Vääga jobul peol purjuspäi oma esimese päris-pärissuudluse saada.
v nt, sellise loo saatel sõidaks kiiresti autoga vihma käes.hihii, see on nagu Without You I'm nothing'u vanem vend.
vahepeal on mingi intro/outro-asi, mis mulle eriti ei meeldi.
seda kasutatakse pop-muusikas liiga palju(ja ärge väitke, et Placebo pole pop-muusika).

"Blind" - taaskord on väga ilusad sõnad ja muusika. ehk veidi liiga aeglane. meenutab mingit lugu.sõnum on taaskord selline rusuv.hm, ma just taipasin, et seni on mitmed lood rääkinud mingist suhtest ja igas loos on see suhe olnud omamoodi persses.erinevalt ja isemoodi.
huvitav, mis lüürikul vahepeal juhtunud on?
kurb ja tugev lugu.lööb väga jõuliselt.

"pierrot The Clown" - hihii.totakas nimi? ei, üldse mitte.
mingil põhjusel ma ei usu, et Prantsusmaal on kloune. Seal on ainult miimid.nii, et Pierrot minu silmis on selline.
kuid see lugu ei räägi otse klounist.see pigem räägib, et vahel me käitume ise nii totakalt teiste silmis, et ükskõik, kui tõsiselt meie neid võtame, võtavad nad meid alati nagu kloune.
ja keegi ei taipa, et see kurb nägu pole peale maalitud, vaid see ongi selline. alati.
ja see toob väga hea sõnumi. ja noh, sees on ka muidui placebolik vägivaldne seks.

"broken promise" algab, nagu juba mitmed eelnenud lood, väga kaunilt.
michael stipe'i kergelt värisev, soe ja malbe hääl mõjub nagu alati, kas kurvalt v südantsoojendavalt.hetkel see on kurvaltmõjuv.
see on veel üks suhtelaul. niivõrd-kuivõrd. klaveripool on väga mõjuv ja meenutab kergelt mingit muud väga-väga kuulsat klaveripala.
I wait my turn...

"one of a kind" on elektrohõnguline.echo ja siis mingi imelik pill.
sisu on väga hea. veel üks mõtlemapanev lugu.
.)
siin on puudu siiski üks asi.
see Placebolik koht, kus nad rokkima hakkavad.
tähendab, nad hakkavad siin küll rokkima. kuid nõrgalt.
aa... ja lõpupoole on sõnad veits imelikud.
v noh, sõnad on normaalsed, aga siiski midagi imelikku on.

"in the cold light of the morning" algus meenutab mingit angelo badalamenti lugu.
nagu mõni lugu sellelt plaadilt. noh...
ää - - The City of Lost Children OST.traagiliselt ilus.
rõve. nagu must ja märg kelder tiibklaveriga.
selline laul, kus molko pigem räägib, kui laulab ja nii sobibki.
hihii ja muidugi drug-reference.pikk ja sügav.

"song to say goodbye" - algab sõnadega - you are one of god's mistakes.
taaskord üks rõve laul. väga mõjuv.
narkoteema muidugi sees.
kurblik ja tõsine lugu. ilmselt mitte päris läbielatud kogemuse põjal, sest muidu ei oleks seda laulu olemas.
my oh my. a song to say goodbye.
ulmelik sünt- ulmelik sünt. .))

plaat on kokkuvõtes hea.
advance'i ja retaili vahele jääb nüüd suts ala kahe kuu, misjärel on ka retail vaja, et saaks ka bonused ja mingi coveri, mille nad pidid tegema.
well, Place-Bo did it again.