2006.aasta seni /osa 1.
The Streets - The Hardest Way To Make An Easy Living
Streets ehk Mike Skinner on üks kõige tuntumaid valgeid räppareid peale Eminemi.
Mussi hakkas tegema kui oli 15-aastane. "The Hardest Way..." on Streetsi kolmas stuudio-album. Võrreldes muude albumitega on suurim muutus see, et tavaliselt on Streets ikka rääkinud sellest, kui sitt ja/või raske on olla keskmise töölisklassi produkt. Ta on korduvalt seletanud, et ta noorus oli selline, et nende perel oli alati süüa, aga mitte iialgi polnud tal midagi päriselt teha. See plaat üldjoontes keskendub sellele, kui raske on olla kuulus. Plaat on väga mitmekülgne ja plaadil on mitmeid põnevaid nüansse.
Esimene lugu "Prangin' Out" on väga tuttava ja laheda biidiga. Kohati meenutab Eminemi "Stani", mulle vähemalt. "All Goes Out The Windowis" on enamus ajast rõhk laulul.Ma küll ei tea, kes lauluosa sisse laulis, aga kõlab kuradi hästi. "Two Nationsiga" on selline lugu, et kui Mike NYC's käis, siis ta kohtus P.Diddyga ja Diddy tahtis temaga oma "Biggie Duets" plaadile mingi asja teha. Mike pakkus talle "Two Nationsit", kuid seniteadmata põhjustel Diddy keeldus. Ma ei ütle, et see plaat on midagi uut või midagi muud.
Räppi on varem tehtud.Isegi gospel-lisadega(wink!wink!nudge!nudge!know what i mean?).
Ja ka valged mehed võivad seda teha.Mis jätab õhku ühe küsimuse, millele ma vastust tean:
Miks mulle Streets vahel täitsa meeldib? -Mockney!!
Proovige ära, sest Streets on ometigi müürimurdja valge-mehe-räppmuusikas.
***
Streets ehk Mike Skinner on üks kõige tuntumaid valgeid räppareid peale Eminemi.
Mussi hakkas tegema kui oli 15-aastane. "The Hardest Way..." on Streetsi kolmas stuudio-album. Võrreldes muude albumitega on suurim muutus see, et tavaliselt on Streets ikka rääkinud sellest, kui sitt ja/või raske on olla keskmise töölisklassi produkt. Ta on korduvalt seletanud, et ta noorus oli selline, et nende perel oli alati süüa, aga mitte iialgi polnud tal midagi päriselt teha. See plaat üldjoontes keskendub sellele, kui raske on olla kuulus. Plaat on väga mitmekülgne ja plaadil on mitmeid põnevaid nüansse.
Esimene lugu "Prangin' Out" on väga tuttava ja laheda biidiga. Kohati meenutab Eminemi "Stani", mulle vähemalt. "All Goes Out The Windowis" on enamus ajast rõhk laulul.Ma küll ei tea, kes lauluosa sisse laulis, aga kõlab kuradi hästi. "Two Nationsiga" on selline lugu, et kui Mike NYC's käis, siis ta kohtus P.Diddyga ja Diddy tahtis temaga oma "Biggie Duets" plaadile mingi asja teha. Mike pakkus talle "Two Nationsit", kuid seniteadmata põhjustel Diddy keeldus. Ma ei ütle, et see plaat on midagi uut või midagi muud.
Räppi on varem tehtud.Isegi gospel-lisadega(wink!wink!nudge!nudge!know what i mean?).
Ja ka valged mehed võivad seda teha.Mis jätab õhku ühe küsimuse, millele ma vastust tean:
Miks mulle Streets vahel täitsa meeldib? -Mockney!!
Proovige ära, sest Streets on ometigi müürimurdja valge-mehe-räppmuusikas.
***
Tool - 10 000 Days
Toolile mõeldes ei ole mul mingeid seoseid. Või noh, ei olnud, pigem.
Keegi ütles Tool ja mina mõtlesin, "Hooker With A Penis".
Kohati meenus mulle "Stinkfisti" video. Aga see oli ka kõik.
Nüüd peale selle plaadi kuulamist olen meeletult õnnelik, et Tool on olemas.
See plaat on kõige ehedam näide, et karm muusika ei pea olema rumal.
Kõlaliselt meenutab natukene mingeid vanemaid heavy metal- ja hard rock-bände.
Plaadil on kohati ambient-kõla, aga see käib paraku art-rockiga kaasas.
Lemmikosa plaadist on ilmselt "Wings for Marie(Part 1)" ja "10 000 Days(Wings Part 2)".
Taaskord ambient-kõla, kuid rusuvam ja süngem. Ambienti eesmärk on see, et ta on taustmuusika ükskõik millele, aga sedapuhku pole vist väga normaalne, et see muusika on nii mõjuv. Kuid see on väga hea. Esimene pool loost hakkab ennast koguma kerge kitarrega, samal ajal kui Maynard laulab midagi, mille sõnadest ma väga täpselt aru ei saa ja ma usun, et nii peabki. Väga mantralik. Lõpu poole kisub hetkeks kergeks metaliks ära. Nii umbes mõneks sekundiks. Kaheksateistkümneks, kui täpne olla. Teine pool algab nagu esimene lõppeb.
Kõlaliselt sarnane, kuid rohkem detaile. Löökriistad tulevad mängu. Ja heliefektid.
Lugu läheb kiiremaks ja karmimaks vokaali poolest, kuid instruMentaalne pool kogub ennast kauem. Teise osa viimase nelja minuti alguses hakkab see juba päris muusikat meenutama.
Ja siis tuleb hevi. .) Ja lõppeb nagu algas. Haige art-rock-nõiaring.
Kurb lugu. Annab lootust ja võtab selle ära.
Plaat on väga mitmekesine. Sitaks on lugusid, millega Maynard, kes Toolile lisaks ka A Perfect Circle'is häält teeb. Üldjoontes soovitan plaati kõigile, kellele meeldib...
Hmm, mis oleks nüüd õige coin-phrase...?
Aa! - Muusika! .)
Toolile mõeldes ei ole mul mingeid seoseid. Või noh, ei olnud, pigem.
Keegi ütles Tool ja mina mõtlesin, "Hooker With A Penis".
Kohati meenus mulle "Stinkfisti" video. Aga see oli ka kõik.
Nüüd peale selle plaadi kuulamist olen meeletult õnnelik, et Tool on olemas.
See plaat on kõige ehedam näide, et karm muusika ei pea olema rumal.
Kõlaliselt meenutab natukene mingeid vanemaid heavy metal- ja hard rock-bände.
Plaadil on kohati ambient-kõla, aga see käib paraku art-rockiga kaasas.
Lemmikosa plaadist on ilmselt "Wings for Marie(Part 1)" ja "10 000 Days(Wings Part 2)".
Taaskord ambient-kõla, kuid rusuvam ja süngem. Ambienti eesmärk on see, et ta on taustmuusika ükskõik millele, aga sedapuhku pole vist väga normaalne, et see muusika on nii mõjuv. Kuid see on väga hea. Esimene pool loost hakkab ennast koguma kerge kitarrega, samal ajal kui Maynard laulab midagi, mille sõnadest ma väga täpselt aru ei saa ja ma usun, et nii peabki. Väga mantralik. Lõpu poole kisub hetkeks kergeks metaliks ära. Nii umbes mõneks sekundiks. Kaheksateistkümneks, kui täpne olla. Teine pool algab nagu esimene lõppeb.
Kõlaliselt sarnane, kuid rohkem detaile. Löökriistad tulevad mängu. Ja heliefektid.
Lugu läheb kiiremaks ja karmimaks vokaali poolest, kuid instruMentaalne pool kogub ennast kauem. Teise osa viimase nelja minuti alguses hakkab see juba päris muusikat meenutama.
Ja siis tuleb hevi. .) Ja lõppeb nagu algas. Haige art-rock-nõiaring.
Kurb lugu. Annab lootust ja võtab selle ära.
Plaat on väga mitmekesine. Sitaks on lugusid, millega Maynard, kes Toolile lisaks ka A Perfect Circle'is häält teeb. Üldjoontes soovitan plaati kõigile, kellele meeldib...
Hmm, mis oleks nüüd õige coin-phrase...?
Aa! - Muusika! .)
***
Goo Goo Dolls - Let Love In
Goo Goo Dollsil olevat kusagil mingid punkjuured. Nende paar esimest plaati olevat olnud pungilik muss.
Ma olen nii kuulnud, kuid ma pole nende punkpoolt seni kuulnud ega näinud. Seni see on kurb. Soft-rock, mis koduperenaiste seas müüb ei ole pungiga võrreldav.
"Let Love In" ei ole halb plaat, mille peal oleks halva bändi halb muusika.See on tasemel bändi tasemel muusika, mis on tasemel plaadi peale topitud. See on siiski Dollsi 10.stuudioplaat. Aga kui nüüd mõelda, et miks on olemas bändid, kes teevad juba viiendat plaati järjest samasugust keskpärast soft-rocki, mis ei ole midagi uut juurde saanud... Ma ei tea.
See on plaat, mille eest ma keelduks maksmast, isegi kui mul oleks üüratu kogus raha, sest sellist muusikat teeb juba miljon+1 bändi ja noh, miks... Ainus asi plaadi peal, mis väärib kõrvade kikitamist on "Give A Little Bit", mis on originaalis Supertrampi lugu. Kui keegi teist Supertrampi teab ja ehk isegi seda lugu, siis see on meeldiv audio-komm. Kuid mitte piisav, et plaat teha tänapäeva tasemel adekvaatseks oma uudsuse poolest.
***
Red Hot Chili Peppers - Stadium Arcadium
Peppersi üheksas album.
Mis mul öelda on. Peppers on üks mu lapsepõlvebändidest.
Me oleme kõrvuti üles kasvanud.
Esimene Peppersi lugu, mida ma nägin oli "Give It Away". Ja nagu iga normaalne laps, olin kohe vaimustuses.
Peppers on minu silmis maailma kõige tegijam päris rock-bänd. Nad on meeletult arenenud ja ilmselgelt paremuse poole. "Stadium Arcadium" on nende mammutplaat, mis koosneb 28 loost, millede hulgas on kõigile juba meeldima hakanud ja tuttav "Dani California" .Selle lisaks on plaadil lugu "Especially In Michigan", millele kitarrisoolo mängis sisse Omar Rodriguez-Lopez, kes on kurikuulsa Mars Volta vasakukäeline kitarrist ja "Warlocks", mille klavinetiosa mängis sisse klahvpillimängija Billy Preston, pseudokuulus soul-muusik, kes on ainus muusik, kes on biitlite plaadiümbrisele oma nime kirja saanud, tehes nendega koos loo "Get Back".Peale eelpoolmainitute on plaat ühest äärest teiseni täis häid ja oma päraseid lugusid. Plaat räägib mitut erinevat moodi muusikast ja armastusest muusika vastu ja sellest, kuidas muusika on väga tugev vahend, et inimesi kokku tuua.
"Stadium Arcadium" on oma kõla poolest seni kõige vaheldusrikkam Peppersi plaat, sest ükski lugu ei tundu sama plaadi materjali kordavat. Plaati tehes oli meeste plaan selline, et iga lugu pidi olema erinevast Peppersi ajastust ja erineva Peppersi kõlaga. Ilus tervik. Kokkuvõtlik, kuid samas kuidagi lõplik. Ehk see on RHCP kummardus ja hüvastijätuplaat fännidele, sest sellised jutud liiguvad juba "By The Way" ajast.
Eks aeg äitab...
posted by KYT @ 12:07
Comments: 1
